Tattvarta Sutra – õige usk, õige teadmine, õige tegu

Tattvarta Sutra – õige usk, õige teadmine, õige tegu

Tattvarta Sutra on kogumik Jainismi põhitõdedest, mis kätkeb endas vaimsusele omaseid teemasid, nt karma, kosmoloogia, eetika, maavälised olendid, vabanemine jne. Jainism on üks vanim India religioon ja filosoofiakoolkond. Tattvarta Sutra esimene värsirida rõhutab õige usu, õige teadmise ja õige teo olulisust, mis sümbioosis teine teisega juhatavad inimese vabanemise teele.

samyagdarśanajñānacāritrāṇi mokṣamārgaḥ || 1.1 ||

samyagdarśana – õige usk, samyagjñāna – õige teadmine, samyakcārita – õige tegu ja mokṣamārga – vabanemise teekond

Värsirea esimene sõna samyag tähendab õiget, mis on korraga eesliiteks neile kolmele sõnale: usk, teadmine ja tegu. Nii saavad neist õige usk, õige teadmine ja õige tegu. Ja just sellises järjestuses, viies inimese oma tõeotsingutel ainult ühele teele – vabanemise teekonnale. Usk on õige kui see on teadmisel põhinev. Teadmised hingest ja universumi üheksast ainest on õige teadmine. Õige teadmine eemaldab vale teadmise, mis tuleneb illusioonist, kahtlusest ja ihulikest soovidest. Teadlik inimene saab aru ilmalikust seosest ja lõpetab nende tegude tegemise, mis hinge saṃsāras hoiavad. Teod, mis ei baseeru õigel teadmisel, pole õiged teod.

Ka siin on arutelu all igivana küsimus “kumb oli ennem – kas kana või muna” stiilis. Tahaks öelda, et teadmine peab olema enne usku, sest teadmine sünnitab ja tekitab usu. Teisalt juhatab õige usk õige teadmiseni. Niisiis võiks arvata, et hing ammutab  õiget usku kui õiget teadmist paralleelselt. Õige usu ja õige teadmise ammutamine toimub üheaegselt. Sama on ka päikesega, mis pilve tagant paistma hakates hakkab üheaegselt nii soojendama kui ka valgustama. Neid ei saa eraldada ja vastandada, sarnaselt ei saa ka õiget usku ja õiget teadmist eraldada või vastandada.

Veendumused ja printsiibid, mis baseeruvad pühakirjadel on õige usk (samyagdarśana). Etümoloogiliselt sõna darśana ehk usk on see, mis näeb, see, mille abil nähakse või nägemine. Õige usk omab viite (5) iseloomulikku tunnust:

  1. stoilisus, meelerahu (śama)
  2. tahe vabaneda (saṃvega)
  3. eksistentsi põlgamine (nirveda)
  4. kaastundlikkus (anukampā),
  5. usk tõe printsiipidesse (āstikya).

Śama tähendab vaikne, rahulik. Ihad puuduvad või on kontrolli all. Mentaalne vaikus ja meelerahu. Seda saab ka tõlgendada apaatsuse ja ükskõiksusena, kuid sisimas aitab see voorus saavutada tasakaalu ja fookuse.  Saṃvega on kui spirituaalne nälg, mis tuleneb hirmust kogeda saṃsārat ja toob kaasa klammerdumise jumalasse, kosmilisse sättumusse ja gurusse. Sest joogile ja tõeotsijale on  saṃsāra ainult haigus, kannatus ja katastroof. Saṃvegaga sarnane kuid vastandlik idee on nirveda, mis on põlgus ilmaliku elu suhtes. Nirveda on põlgus elu ja tema kannatuste suhtes. Põlgus ilmaliku elu (nirvega) suhtes sünnitab tahte vabaneda (samvega).  Anukampā ehk kaastundlikkus elusolendite suhtes tähendab mõelda nende kannatustest kui enda kannatustest. Selles tulenevalt suhtud neisse lahkemalt ja abivalmivalt. Ilmneb tahe eemaldada nende kannatus. Āstikya ehk tõe printsiipide väärtustamine. Tõde on vaba kahtlusest, on kindel ja rahulik. Tõde ei vaja kaitset. Āstikya ehk tõde on salliv teiste arvamuste suhtes. Āstikya tähendab veendumust, et eksisteerib hing, mis transmigreerub elust ellu.

Etümoloogiliselt sõna jñāna tähendab teadmist ehk, see on see, mis teab, see millena teatakse või teadmist ennast. Õige teadmine on teada kõiki nähtuseid, nt hing, mateeria jne, ja tõlgendada neid selliselt, mis on vaba kahtlusest, moonutamisest ja kallutamisest. Õige teadmine omab viite (5) iseloomulikku omadust:

  1. mati-jñāna
  2. śruta-jñāna
  3. avadhi-jñāna
  4. manaḥparyāya-jñāna
  5. kevala-jñāna

Mati-jñāna viitab aistingulisele ja meelelisele teadmisele. See on teadmine, mis tuleneb meelelisest karmast (karma kui tegu). Śrutajñāna viitab pühakirjade teadmisele. See on teadmine, mis on kuuldud ja kirja pandud. Samuti kuulub ka selle alla teadmised, mis on saadud pühamehega vestluse käigus, nt preester või joogi. Avadhi-jñāna ehk läbinägelikkus on teadmine, mis on kõrgem aistingulisest teadmisest. Seda saab nimetada selgeltnägemiseks, mis saabub sagedustel väljaspool inimese meelelist võimekust. Manaḥparyāya-jñāna ehk telepaatia on võime lugeda teiste inimeste mõtteid. See teadmine võimaldab tunda teiste mentaalseid protsesse. Niisiis jaguneb manaḥparyāya-jñāna puhtaks või mitte puhtaks. Puhas on see, mis toetab õige teadmise saavutamist ja baseerub  õigel usul. Kevala-jñāna on see teadmine, mis võtab kõik kokku teadmised ja ülim teistest teadmisest. See on omniteadus kõigest ja kõigist.

Etümoloogiliselt sõna cāritra tähendab tegijat, või seda mille abil tegevus tehakse või tegevust ennast. See iseloomustab tegevusi ja tegijat. Alati vaata tegusid kui tahad mõista karakterit. Tegevuse kaudu väljendub natuur ja inimloomus. Niisiis õige usk ja õige teadmine toob kaasa õige teo. Ei saa teha õiget tegu ilma õige teadmise ja õige usuta. Samyakcārita on õige käitumine, mis sümbioosis õige usu ja õige teadmisega sillutavad tee vabanemisele. Ainult õiget usku, õiget teadmist ja õiget tegu praktiseerides avaneb tee vabanemisele (värsirida 1.1). Neid peab praktiseerima üheaegselt, sest kõik panustavad mokṣamārga ehk vabanemise teekonnale.