Astrofilosoofia – ego kui deemon jumala kompleksiga

Astrofilosoofia – ego kui deemon jumala kompleksiga

Ego on nähtus, mis areneb vaimus loodusliku evolutsiooni käigus. Sa ei sünni egoga, vaid ego kujuneb elu jooksul. Ego on individualism. Ego eraldab mind teistest. Ego veendub kas ese kuulub mulle või ei. Ego on vaimu funktsioon (antenn), mille vahendusel kogeb inimene sensatsioone (meeled) ja elu. Sanskriti keelne termin Ahaṅkāra tähendab ego. Ahaṅkāra konstrueerib abimāna ehk mina kontseptsiooni, mis on ainult seoses praeguse mateeriaga. Inimese individuaalsed teod siin maailmas loovad tema eripära, eraldatud identiteedi ja ego.

Patañjali hinnangul koosneb vaim kolmest komponendist:

  1. manas – meeleline tajumine
  2. buddhi – kriitiline mõtlemine, intellekt
  3. ahamkara – ego, mina kontseptsioon

Pertseptsiooni kolm tahku: manas näeb ja kuuleb, buddhi annab hinnangu ning ahamkara seostab kogetu mina kontseptsiooniga. Iga kord kui vaimu läbib mõte, leiab aset selline protsess. Iga teadmine või nähtus, mis stimuleerib meeli, seostub ahamkaraga, egoga. Kui see kogemus on meeldiv, siis ego tunneb õnnetunnet ja vastupidi. Selline vale identifikatsioon on igasuguse õnnetuse ema, sest egost tingitud õnn on ajutine. Seda teadvustades tekib ärevus, sest ühtepidi ego klammerdub ihaldusobjekti ja teisalt valmistub vaim ette reaalse võimalusega tunda end õnnetuna.

Niisiis on ego üheaegselt nii õnne kui õnnetuse allikas, ajutiselt ja vahelduvalt. Kuna egost kannustatud õnn on ajutine, siis selline väntsutamine väsitab ja kurnab vaimu. Pidev püüdlus saavutada õnne viitab kahele asjaolule:

  1. egost tingitud õnn pole tegelik õnn, see päris ja püsiv õnn
  2. ego on hullumeelne, sest ootab igakord erinevat tulemus

Sellest arusaamata kõnnime justkui unes, lootes õnne saabumist läbi sensatsiooniliste kogemuste. Kujundame egoismi, mille keskne ülesanne on õnnetunde saavutamine, preserveerimine ja valu vältimine. Kuna ego on relatiivne ainult vahetus mateerias, siis kõik teod, mis stimuleerivad ego, kujundavad egoismi. Egoism on ego materialiseerunud vorm. Vahetu mateeria on ajutine, seega kõik sellest tulenev on ajutine. Kuna ego arvab illusoorselt, et individualiteet on Looja, siis egost tulenev õnn on parim ja olulisem, kuid tõde ei saaks enam olla kaugemal. Valeteadmisest (avidyā) tingituna püüdleme õnne täiesti valest kohast, mõtleme valesid mõtteid, mis sünnitavad valed teod ja nii käime hullumeelselt ringiratast, arusaamata, et kõnnime unes.

Kas egoism on halb? Hea või halb on egost tuletatud konstruktsioonid, mille aluseks on individuaalne moraalne kompass. Iga nähtus saab olla korraga nii hea ja halb, sõltuvalt kuidas egole sobib, sest medalil on alati mitu külge. Ego teenib väga olulisi funktsioone – saavutada heaolu ja säilitada elu. Määravaks saab mõtestatud ego realisatsioon. Kui me vaatleme ego kui objekti, samamoodi nagu me vaatleme muid väliseid objekte, saame aru, et egost tulenev võlts narratiiv vajab ümberõppimist ja vaimu taaskäivitamist. Valeteadmise taipamine on esimene samm tõeotsingutel ning vaimsete praktikate teostamine on õige viis teadmise saavutamiseks.

Mis on püsiv õnn ja kuidas see saavutada? Püsiv õnn peitub ühenduses Jumalaga, Ülima Loojaga. Paranamsa Yogananda sõnul saavutab inimene kontakti Jumalaga läbi Krya jooga. Jooga sanskriti keelne termin tähendab ühendamist, kaasamist, kooskõlastamist. Jooga praktiseerimine viib joogi (jooga praktiseerija) ühendusse Ülima Loojaga, Jumalaga. Igas inimeses peitub spirituaalne kasvupotentsiaal, mille energia on hoiustatud selgroos. Erinevad joogatehnikad aitavad seda energiat stimuleerida ning selle tagajärjel kogeb inimene spirituaalset kasvu.

Tags: , , , , ,